Klassijuhataja MARJU ütleb oma klassist rääkides: „Minu AHVID“. Või: „MINU ahvid“. Selles on soojust, armastust, respekti praegu – üheksanda klassi lõpukevadel. Aga viis aastat tagasi, kui see seltskond kogunes, nõudis nende taltsutamine mõlemalt poolt kirge, valu ja pisaraid. Tulemus on muljet avaldav: meie ees on üheksa isikupärast noort inimest.
Klassi
esikaane-näoks valiksin MARKUSE. Tema motiveeritus, püüdlikkus,
viisakus, rahulikkus mõjuvad õpetajatele kui meenutus iidsetest aegadest, mil
kodune kasvatus oli norm. Tänu temale saame tänases päevas kinnituse, et noored
POLE siiski hukas! Ja veel: pole kordagi olnud juhust, kui paludes MARKUSELT
midagi tunnivälist teha, ta keeldunud oleks! Ikka valmis tegutsema, haarates
rõõmuga igast võimalusest, mida elu pakub. Usutavasti avab MARKUSE
positiivne eluhoiak, tahe ja järjekindlus talle just need uksed elus, mida ta
avada soovib!
Justkui
tasakaalustamaks Markuse vaoshoitust istub tema kõrval LEHO, kellel on
raskusi oma rõõmu ja naeru taltsutamisega isegi tundides. LEHO naljad ja
provokatsioonid on meie tunnid elavamaks muutnud, kuigi pisut asjalikkust
röövinud. Samas ei saa kuidagi arvata, et LEHO üks tühja tuule tallaja
oleks! Tema sportlikud tulemused on silmapaistvad olnud. Ja muidugi, Rubiku
kuubik! Kuude kaupa sõrmede väledat liigutamist on ta kindlasti meie kooli
meistriks teinud. Koos Markusega on nad ka meie kooli esindusnäod kõigil
pidulikel üritustel.
Kohe õpetaja
vastas istub, põlv lõua all, TRIINU. Alati mõttega kohal, alati kaasa tegemas,
imeilusa käekirjaga vormistamas kõiki töid. Tema jutud on soravad, mõte selge,
vastused asjalikud. Veidi veenmist on TRIINU vajanud, kui olümpiaadidest
osa võtta võiks, aga enesekindlusest puudu on jäänud. See-eest varjavad salapära ja vaikus kõike, mis selle priimuse
tunnivälist elu puudutab. Mõned vihjed on viidanud, et sõprade ringis avab end
hoopis elavam ja avatum TRIINU kui see tubli õppur klassipingis.
Teises
klassi servas istub AIKE. Ta võikski märkamata jääda, sest AIKE ei
ütle vabatahtlikult mitte ühtegi sõna tunnis. Üheksanda aasta lõpuks on olukord
siiski veidi leebunud ja ta siiski vastab küsimustele. Ent on olnud aegu, kui
me kogu klassiga oleme oodanud ja oodanud, kuni lõpuks tõdenud, et täna pole
rääkimise päev! Tegelikult on aga AIKE püüdlik ja töökas õpilane, kes
ilmselt ei vaja pidevat suhtlemist.
RAUNOLE kuulub õpetajate austus mitte
seetõttu, et ta oleks oma õpitulemuste poolest teistest üle, vaid pingutuste
eest, millega ta oma erilistele eeldustele vaatamata on suutnud absoluutselt
kõigega toime tulla. RAUNO pole kunagi palunud järeleandmisi, soodustingimusi.
Virisemata ja väärikalt on ta kõigega suurepäraselt hakkama saanud: olgu
selleks õppetükid või seiklusrada puude otsas. Eriliselt lööb särama tema täht
loovtöödes: neis on alati muhedat huumorit ja pisukest pilget.
HEINAR on näide tüüpilisest andekast
inimesest, kellele on palju antud, aga kes sellesse hoolimatult suhtub. Teha
nii vähe kui võimalik, nii lohakalt, kui annab! Kogu tähelepanu ja huvi kuulub
MILLELEGI, millest meil aimu pole. Siiski, HEINAR on osav arvutite
maailmas. Kummalisel kombel on ta kord ka vapustanud oma kohusetundega, kui
tuli haigena jalgsi kooli, sest oli lubanud meid aktusel arvutiga aidata! Ehk
leiab HEINAR siiski raja, mis tedagi köidaks ja vaimustaks ega jätaks
üksnes kivinäoga õlgu kehitama, et ei tea…
Kangeid
karaktereid on selles seltskonnas teisigi. Klass omaette on kahtlemata ENDRI.
Tema on „kass, kes kõnnib omapead“! ENDRI valib, kas tuleb tundi. Tema
valib, mis ülesanded ta ära teeb, mis tegemata jätab. ENDRI jälgib
hoolsalt, kas tema suhtes ollakse õiglased (ja vastupidine pole üldse
oluline!). ENDRI ümber oleks justkui nähtamatu kapsel, millest õpetaja
läbi ei tungi: ikka kohtan vaid ilusate siniste silmade liikumatut pilku ja
muigel suud. Ja vaikust. Nojah, väljaspool tunde võib ENDRI olla
äärmiselt hooliv, abivalmis, toimekas.
KAISA päevad pole kunagi sarnased. Juba
hommikul kohtudes on selge, kas ülekaalus on helgemad tunded või hoopis
tumedamad hoovused. KAISA on klassi kõige emotsionaalsem õpilane. Ja
tegelikult on selles koos nii KAISA suurim pluss kui ka needus. Enamasti
on noorte tundeskaalal vaid kaks mõistet: MÕTTETU või NORMAALNE! On päris haruldane tänapäeval näha noort, kes
julgeb oma tundeid väljendada: julgeb kaasa tunda või hukka mõista. Teisalt tekitab
see alati probleeme, kui tunded üle keevad. Nii kulgeb KAISA koolitee
üsna konarlikku rada mööda.
Ja lõpuks.
Sõna otseses mõttes ilusa punkti paneb sellele rivile KETLIN. Väga ilus,
väga võimekas, väga ükskõikne koolitöö osas. Jällegi – õpilane, kellele
õppimine on ebameeldiv koorem muu elu vaimustavate külgede kõrval. Samas on KETLIN
äärmiselt iseseisev ja enesekindel: halastamatu otsekohesusega on ta alati
öelnud, mis ta kellestki või millestki arvab. Aga aastatega on ka KETLINI
jäine süda sulama hakanud: paistab, et ta siiski tahab kooli lõpetada ja oma
elu suurte projektide kallale asuda. See on tore!
Sellised
need õpetaja MARJU „ahvid“ siis kõrvalseisja pilgule tunduvad. Kogu oma
karakterite erinevuse ja värvikuse juures on seal olnud väga tore tunde anda.
Põhjus on vist eeskätt selles, et need, kes tarkust taga nõuda ei viitsinud,
lasid tööd teha neil, kes seda teha tahtsid! Mis eriti nauditav: kui võimalus
avanes, kõik ARVASID midagi, kõik rääkisid kaasa. Vahel isegi Heinar. Sel
aastal Aike ka. Kui oli „väärt teema“, siis avas suu isegi Endri. 😊
Jätkugu
kõigil üheksal tegutsemistahet ja kirge, et ellu viia oma unistused selles
muutuvas ja keerulises, aga paraku ainsas maailmas, mis meile antud!
Mirjam Liik
aprill 2020
Nüüd on siis minu kord sõna võtta. Minu ajaloolises mälus ei tule meelde kordagi, kus ma olen kõnet pidanud. 😊
Niisiis,
95.lend, sümpaatsed tegelased... Kui nüüd järele mõelda, siis need üheksa
aastat teie elust on tegelikult just see aeg, kus kujunesite selleks, kes olete täna, loksusid
paika väärtushinnangud. Sellest viis aastat oli õnn ja rõõm
teiega üheskoos käia.
Kõik see koosoldud aeg olen püüdnud
teile õpetada kohusetunnet ja sõnapidamist, et koos tehes suudetakse korda
saata palju ja põnevat, et omasid peab hoidma, et kõikidega peab viisakas olema, et Eestimaal ringi käies saab
palju uut näha ja kogeda, et koosoldud
ööbimistel on suurem võimalus üksteist tundma õppida. Kui hästi see mul õnnestus, näitab aeg.
Aga.. . kõik
siin elus on suhteline, kõik suhted on vastastikused. Kui mina üritasin teile
eluks üht-teist õpetada, siis teist igaüks õpetas või tuletas mulle meelde samuti väga olulist. Mida siis
teilt õppisin?
Aitäh, armas
Leho, et Sa näitasid üles hoolivust ja
südamlikkust, et tuletasid meelde, kui oluline on mõistev ja toetav pilk. Kui
ma vahel klassi tulles tundi alustades
olin masenduses või närviline, siis Sinu osavõtlik silmavaade ja
muretsev pilk olid nii rahustav, et
varsti sain aru, et muretsemiseks pole
põhjust. Siiras aitäh, Leho, Sulle selle
eest.
Kulla Endri....
ka Sinult õppisin ma palju. Sinu pealt vaadates sain aru, kui oluline on probleemide puhul õige
pool valida... Samuti õpetasid mulle,
mida ma tegelikult pole vanuigigi selgeks
saanud, mis toob siiani mulle kaasa jamasid- kui oluline on õigel ajal
vait olla või siis viisakalt takka
kiita, rääkida just seda, mida sinult
oodatakse... ja teha ikka nii, nagu õigeks arvad. Tänud Sulle nende õppetundide
eest.
Armas Aike,
mida Sina mulle õpetasid? Pole vaja
suurt tähelepanu, pole vaja teiste poolt takka
kiitmist, kui endal on kindel plaan, visioon kuhugi jõuda, midagi
saavutada. Vaikselt, omaette, suuri sõnu tegemata, kindlalt oma teed
järgides võib unistused ellu viia. Elame
ja tegutseme eelkõige enda nimel ja enda
jaoks- seda kõike õpetasid Sina mulle,
aitäh selle eest.
Kaisa,
kullakallis Kaisa, oleme Sinuga koos
palju üle elanud, kakelnud ja rõõmustanud. Tead, mida Sina mulle
õpetasid- tähelepanelikkust. Tähelepanelikkust teiste suhtes. Ükskõik, kus me
olime- ekskursioonil või klassiruumis, suutsid Sa jälgida teisi, kas kõigil on
vajalik olemas. Sina olid see, kes hüüdis üle bussi poistele, et need võtaks ka
õpetaja koti, Sina olid see, kes teadis täpselt, mis päeval, mis kell, kus kohas ja kes peavad kohal
olemas, mäletasid täpselt kes, millal ja
kus see toimus- mul polnud vajagi märkmikku. Tänud, Kaisa, et õpetasid, et tähelepanelikkus
kaasteeliste suhtes teeb nende elu ilusamaks.
Armas Rauno,
Sinult on nii palju õppida. Eelkõige rahulikkust ja enesele kindlaks jäämist.
Kui mina keen tihti üle, paristan, torman esimese hetke emotsioonil
võitlusesse, siis Sina õpetasid mulle, et alati tuleb rahu säilitada, vaikselt
ja tasapisi oma asju ajada, kusjuures kõike teha korralikult ja kohusetundega.
Aitäh, Rauno, et järjepidevalt ikka ja
jälle tegid mulle oma olekuga ja olemisega
selgeks- rahu, ainult rahu! Ja
kõik asjad saab lahendatud, igaüks vaid omas rütmis. Tänud Sulle selle
õppetunni eest!
Kulla
Markus, õnn oli olla Su klassijuhataja,
sest nii sõnapidajat ja täpset meest
annab otsida. Sa tuletasid mulle ikka ja jälle meelde, kui oluline on see , kui
sinu peale saavad teised loota ja kindlad olla. Et kui iga mutter suures masinavärgis
teeb tööd täpselt nii nagu vaja, siis asi liigub sujuvalt ja kõigi rõõmuks
õigesti edasi. Tänud Sulle selle
õppetunni eest!
Triinu,
armas Triinu. Sinult on palju õppida. Eriti Sinu tahtejõudu ja sihikindlust.
Sul peab olema kõik tehtud, õigeaegselt valmis, et saaksid rahulikult
uinuda. Sinu täpsustavad küsimused, kaasamõtlemine õpetasid mulle,
et kõik tööülesanded peavad olema
konkreetsed, arusaadavad, et kõik ei õpi selleks, et see ära teha. Vaid mõni
õpib ka selleks, et aru saada. Suured tänud Sulle selle eest.
Kulla
Heinar. Sinult, kes viimasel trimestril
suurt õppida ei tahtnud, on tegelikult nii palju õppida. Ma arvan, et õnnelik
saab see olema, kes on Sinu sõber, sest pole ustavamat ja toredamat sõpra, kui
oled Sina- alati sõbra poolt, alati sõbra jaoks olemas. Tänud Sulle, kes õpetas
mulle, et selline omadus nagu ustavus pole tegelikult kuhugi kadunud, et
toetav tegu on väga palju väärt. Aitäh oma poolehoiu eest!
Nii ja nüüd
siis Ketlin. Ka Sinult, armas Ketlin on
õppida- julgus avaldada oma arvamust,
olla ideede generaator, kui midagi teha, kui üldse teha, siis teha seda
perfektselt. Samas tuletasid mulle
meelde ammu ununenud vana, et kui miski ei meeldi, kui üldse on nõutud tegevus
vastumeelne, pole mõtet oodata seda üht või viimast päeva, kui asja käsile
võtad. Tänud Sulle selle õppetunni eest!
Seega, 95.
lend, tänud Teile, et olite ühtekuuluv ja tegutsemisvalmis klass- ja seda on kõigil noorematel klassidel Teilt õppida.
Klassijuhataja
Marju
13.06.2020
Are Kool
